Favela
Me
and The Beatles
Streetcar-i
ennast ei näinud, ainult seinamaalingut. Aga selle (meie mõistes trammi)
sõidutee leidsime.
Lapa rajoonis asuv trepp Escadaria do Selaron oli koht, milleni jõudmine
oli vähemasti minu jaoks paras pingutus (kuna oli ka väga kuum). Esiteks oli
seljataga väike matk ja see rajoon ise oli päris hirmutav ja must. Ma ei tea,
kas samuti karnevli pidustuste pärast või on see alati nii – inimesed magasid
tänavatel, kõik oli prahti ja haisu täis. Et siis lisaks füüsilisele
pingutusele ka emotsionaalne elamus. Aga see trepp oli vaadet väärt. 1990.a
hakkas üks Tšiili kunstnik selle trepi 215 astet dekoreerima ja valmis selline
meistriteos, mis nüüdseks oma asukohast hoolimata meelitab ligi palju turiste:
Meie reisiraamat selle trepi viimaste astmeteni välja minna ei soovitanud,
kuna üleval asuvad favelad, kus kuritegevus on suur ja röövitakse turiste.
Supermaniga sellisesse kohta reisides ei ole muidugi juttugi mingist kartusest
ja kõik asjad tuleb ära proovida. J Kuna seal oli turiste veelgi peale
meie, siis oli veidike julgem. Mäletan reisi planeerides mõtlesin, et huvitav,
kust uurida, milline see 215 astmelt vaade siis favelale on. Siin kõigile
samamoodi mõtlejatele vastus:
Trepil teel üles-alla tülitati meid kahel korral, aga nad ei küsinud raha, vaid juua!
Trepil teel üles-alla tülitati meid kahel korral, aga nad ei küsinud raha, vaid juua!
Siin trepi juures oli selline mosaiik ka! Kui sürr, sest Kadri on just
samal ajal Curacaol, kui ma seda pildistan! Kasutan siinkohal võimalust ja
tervitan Kadrit ja tema reisiselle! J
Restoran Casa da Feijoada
Üldiselt sõime-jõime väga lihtsalt, aga ühe peenutsemise ikka tegime ka.
Restorani info pärines meie reisibrošüürist ja sellega võib tõepoolest rahule jääda.
Soovitame ka omaltpoolt! Lisaks oli see ehe Brasiilia rahvustoit, mis tuli ju
ometigi ära proovida. Laud kaeti rikkalikult ja nii kui mingi taldrik hakkas
tühjenema, täideti see uuesti. Teenindus oli super ning hinnad mõistlikud. Ca 35
€ eest sai ühele 2 alkohoolset jooki, eelroa, pearoa (võis süüa nii palju kui
jaksasid) ja magustoidu. Kodus reisi eeltööd tehes lugesime, et jootraha
jätmist nad ei eelda, kuna see on hinna sisse arvestatud, kuid jätsime hea
teeninduse eest ikkagi veidike, loodetavasti sellega kedagi ei solvanud.
Ülejäänud kordadel käisime quilo-restoranides
ehk söögikohad, kus maksad toidu kaalu eest. Valik on lai (kana, kala, liha,
pasta jne) ja olenevalt kogusest oli meie einete maksumus 5-13€ (sh joogid).
Minu jutust võib kohati jääda mulje nagu oleks tegu väga retsi linnaga, aga
tegelikult on inimesed ülisõbralikud ja kui sa vähegi nõutuma näoga ringi
vahid, on nad abivalmilt kohal ja küsivad, mis viga. Kuna meie porugali keel
piirdub obrigada ja tschau-ga, siis eriti neist muidugi aru
ei saa, aga nemad loevad sinu kehakeelt väga hästi ja kahepeale kokku saab
alati lahenduse. Mis on veel lahe, et nad ei ole liiga pealetükkivalt abivalmid
ja petised nagu see näiteks Egiptuses oli, kus nad tahavad sind tüssata, vaid
siin on nad siirad. Bussis ja lennujaamas võetakse alati vanurid järjekorras
ettepoole ja lastega reisijatele leitakse bussis kiirelt istekohad. Ja kõik on
koguaeg nii õnnelikud J Eks muidugi selline kergelt muretu elu tundub ka eemalt vaatajale olevat,
kuna loodus on neile nii palju häid tingimusi andnud.
Mis Riost eredalt meelde jääb on KÕIK J Kuna siin lihtsalt on kõike! Ilusad
rannad, mäed, söögid,joogid,inimesed. Ja naised on siin ikka väga ilusad J Nad teavad, mis on naiselik naine. Brasiilia
naiste kohta olen veel seda lugenud, et nad näevad oma välimusega väga palju
vaeva, sest rikkale mehele saamine on elu ja surma küsimus. Ja selleks, et sind
nooremate vastu välja ei vahetataks, tuleb ka kirurgiliselt sekkuda. Päris
mitmeid selliseid paare hakkas silma, kus oli näha, et mees on vanem ja väsinum
ja naine süstitud ja siledaks tõmmatud. Ma ei ütle, et see oli ilus, aga see
oli huvitav J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar