neljapäev, 6. märts 2014

Last but not the least ehk viimane päev Rios

Kolmandal päeval võtsime ette väikese jalgsimatka suunaga naabruskonda, mida meie reisiraamat kirjeldab kui kõige boheemlaslikumat Riot. Kogu tee oli ülesmäge, aga hommikul kui päike pole veel 100 kraadi saab sellist asja teha. Ja piltide õige kuupäev on siis 5.märts :)


                                                                       Favela

                                                             Me and The Beatles


         Streetcar-i ennast ei näinud, ainult seinamaalingut. Aga selle (meie mõistes trammi) sõidutee leidsime.
Lapa rajoonis asuv trepp Escadaria do Selaron oli koht, milleni jõudmine oli vähemasti minu jaoks paras pingutus (kuna oli ka väga kuum). Esiteks oli seljataga väike matk ja see rajoon ise oli päris hirmutav ja must. Ma ei tea, kas samuti karnevli pidustuste pärast või on see alati nii – inimesed magasid tänavatel, kõik oli prahti ja haisu täis. Et siis lisaks füüsilisele pingutusele ka emotsionaalne elamus. Aga see trepp oli vaadet väärt. 1990.a hakkas üks Tšiili kunstnik selle trepi 215 astet dekoreerima ja valmis selline meistriteos, mis nüüdseks oma asukohast hoolimata meelitab ligi palju turiste: 




Meie reisiraamat selle trepi viimaste astmeteni välja minna ei soovitanud, kuna üleval asuvad favelad, kus kuritegevus on suur ja röövitakse turiste. Supermaniga sellisesse kohta reisides ei ole muidugi juttugi mingist kartusest ja kõik asjad tuleb ära proovida. J Kuna seal oli turiste veelgi peale meie, siis oli veidike julgem. Mäletan reisi planeerides mõtlesin, et huvitav, kust uurida, milline see 215 astmelt vaade siis favelale on. Siin kõigile samamoodi mõtlejatele vastus:
Trepil teel üles-alla tülitati meid kahel korral, aga nad ei küsinud raha, vaid juua!

Siin trepi juures oli selline mosaiik ka! Kui sürr, sest Kadri on just samal ajal Curacaol, kui ma seda pildistan! Kasutan siinkohal võimalust ja tervitan Kadrit ja tema reisiselle! J

Kolmas päev oli meil kõige tegusam päev üldse. Jõudsime väga palju, kuna lennuväsimusest olime tõenäoliselt välja puhanud. 
                                                            Mmm...need mahlad! 

 
Sugarloaf Mountain Botafogo rannast vaadatuna

                                                                      Ipanema

            Copacabana ja Ipanema vaheline kaljunukk Arpoador, kust avanesid taaskord imelised vaated.




                                                          Restoran Casa da Feijoada

Üldiselt sõime-jõime väga lihtsalt, aga ühe peenutsemise ikka tegime ka. Restorani info pärines meie reisibrošüürist ja sellega võib tõepoolest rahule jääda. Soovitame ka omaltpoolt! Lisaks oli see ehe Brasiilia rahvustoit, mis tuli ju ometigi ära proovida. Laud kaeti rikkalikult ja nii kui mingi taldrik hakkas tühjenema, täideti see uuesti. Teenindus oli super ning hinnad mõistlikud. Ca 35 € eest sai ühele 2 alkohoolset jooki, eelroa, pearoa (võis süüa nii palju kui jaksasid) ja magustoidu. Kodus reisi eeltööd tehes lugesime, et jootraha jätmist nad ei eelda, kuna see on hinna sisse arvestatud, kuid jätsime hea teeninduse eest ikkagi veidike, loodetavasti sellega kedagi ei solvanud.

Ülejäänud kordadel käisime quilo-restoranides ehk söögikohad, kus maksad toidu kaalu eest. Valik on lai (kana, kala, liha, pasta jne) ja olenevalt kogusest oli meie einete maksumus 5-13€ (sh joogid).

Minu jutust võib kohati jääda mulje nagu oleks tegu väga retsi linnaga, aga tegelikult on inimesed ülisõbralikud ja kui sa vähegi nõutuma näoga ringi vahid, on nad abivalmilt kohal ja küsivad, mis viga. Kuna meie porugali keel piirdub obrigada ja tschau-ga, siis eriti neist muidugi aru ei saa, aga nemad loevad sinu kehakeelt väga hästi ja kahepeale kokku saab alati lahenduse. Mis on veel lahe, et nad ei ole liiga pealetükkivalt abivalmid ja petised nagu see näiteks Egiptuses oli, kus nad tahavad sind tüssata, vaid siin on nad siirad. Bussis ja lennujaamas võetakse alati vanurid järjekorras ettepoole ja lastega reisijatele leitakse bussis kiirelt istekohad. Ja kõik on koguaeg nii õnnelikud J Eks muidugi selline kergelt muretu elu tundub ka eemalt vaatajale olevat, kuna loodus on neile nii palju häid tingimusi andnud.

Mis Riost eredalt meelde jääb on KÕIK J Kuna siin lihtsalt on kõike! Ilusad rannad, mäed, söögid,joogid,inimesed. Ja naised on siin ikka väga ilusad J Nad teavad, mis on naiselik naine. Brasiilia naiste kohta olen veel seda lugenud, et nad näevad oma välimusega väga palju vaeva, sest rikkale mehele saamine on elu ja surma küsimus. Ja selleks, et sind nooremate vastu välja ei vahetataks, tuleb ka kirurgiliselt sekkuda. Päris mitmeid selliseid paare hakkas silma, kus oli näha, et mees on vanem ja väsinum ja naine süstitud ja siledaks tõmmatud. Ma ei ütle, et see oli ilus, aga see oli huvitav J

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar