esmaspäev, 10. märts 2014

Iorana, Rapa Nui!


7.märtsi lõuna paiku maandusime Rapa Nuil. Ja tõepoolest, vinge oli lennukitiiva alt seda saart paistmas näha. Siin on kombeks, et hotelli esindajad tulevad lennujaama vastu ja toovad su ise hotelli. Meil juhtus nii, et me ei leidnud oma hotelli esindajat ja hakkasime ise hotelli poole kõmpima. Poolel teel leidis hotellipidaja Jerome (prantslane) oma autoga meid aga üles, viis hotelli ja küsis, et kuidas me teda ei näinud J Pakkus meile hotellis kohe jahutavat mahla ja näitas tuba, mis on meeletult nunnu. Ja kuna siin on igal pool Vaikne ookean ümber, siis on loomulikult ka hotelli rõdult meil ookeani vaade. Esimesel päeval vaatasime ringi saare keskuses Hanga Roas. 

                                                       Siin on teistsugused palmid

Meie lemmik söögikohaks kujunes kalasadamas asuv söögikoht, mis oli selline väike ja õdus. Menüüs oli see, mis sel päeval meri andis. Peamiselt tuunikala.

 
Saak turult
Rapa Nui lipp. Saar kuulub küll Tšiilile, kuid rapanuilased peavad iseseisvust väga oluliseks ning kui majanduslik sõltuvus mandrist ei oleks nii suur, siis oleksid püüdlused vabaduse eest ka suuremad.

                                                            Rapa Nui pulm
                                                              Esimesed moaid


 Nagu Teet Margna Rapa Nui reisist kirjutades oma blogis ütles, et ta pildistas igaks juhuks kõike, siis meil on suhteliselt samamoodi. Sest kõiges ümbrtsevas on nii palju maagiat – kuidas see saar saadi asustada, kuidas nad transportisid moaisid ja miks nad neid üldse ehitasid. Ja muidugi see loodus – vulkaanilised mäed, ookeanilained, kus iganes saare otsas sa oled.
Üks esimene aukartust äratav kogemus oli vulkaani Rano Kau tipus olemine. Sealt kaugusesse vaadades sai tunda kui tühine ja väike on inimene ja kui suur ja kõikvõimas on loodus:

Täitus Supermani unistus- näha Birdmani saari. Nimelt toimus saarel kuni 19.saj keskpaigani kord aastas Birdmani võistlus, kus osalejad pidid siit alla ronima ja ujuma selle kaugeima saareni (ca 1,4 km) ja tooma sealt saarelt sinna pesitsema tulnud linnu muna tervelt tagasi. Nähes neid laineid, mis seal vastu kaljusid peksid, tundub see ebareaalne. Kes ellu jäi ja võitis sai üheks aastaks saarel võimu enda hõimu kätte. 

                                            Rano Kau vulkaani kraater diameetriga 1,5 km

Kolmandal päeval võtsime rattad, et minna avastama saare kaugemaid paiku. Üks sihtmärk oli Rano Raraku vulkaan, kust moaisid välja raiuti. 

Enamik moaisid olid seal nõlval erinevates suunades nagu kuhugi teel. Tundus, et nende liigutamine on jäänud pooleli. 

                                                             Pooleli jäänud moai 
 


                                    Ahu Tongariki. Siin kokku moaisid 15, seljaga mere poole





1 kommentaar:

  1. Teie reisikirjeldust lugedes on tunne, nagu oleksin ka ise seal käinud :)

    VastaKustuta