Terve
eelmine aasta kulges mul teadmises, et 2020. aasta alguses veedame perega kuu
aega Tenerifel. Mõte, et lastega tuleb pikemaks minna, oli paigas, aga mugav ja
euroopalik Tenerife tundus siiski liiga turvaline variant ja tundsime, et
vajame veidi rohkem seiklust (kuna Tenerifele jõuab tulevikus ka kooliealistega
minna).
Ma
pole kunagi Taisse minekust unistanud, aga meie soove ritta pannes selgus, et
see on parim võimalikest variantidest (kui tahta minna jaan-veebr). Ma mõtlesin
pikalt, kas mul on üldse Tai kohta midagi uut kirjutada, aga pole olemas kahte
ühesugust reisi, niiet ma ikkagi veidi kirjutan ja näitan. Kuna tulime lastega,
tegime korraliku kodutöö ja nüüd kuu seigelnuna, ma usun, et olime päris hästi
valmistunud. Viimati kahekesi Hispaanias käies, lugesime alles kaks päeva enne
väljalendu üht-teist.
Aga
Taist siis. Mul oli kaks ootust: et ei tuleks tsunami ja meist keegi mingi
rõveda haigusega haiglasse ei satuks. Kuna veel ei ole kumbagi neist kohanud,
siis see siin on paradiis. Päriselt. Mind on pannud üllatama, kui palju puhtam
kõik on, kui ma arvasin (pole meelega urkasse kippunud ka muidugi) ja et head
kohvi saab ka. Kuskilt lugesin, et nende mõistes hot
coffee` t head ei leia. Ma olen joonud 1,2 eurost Americanot Phuketil ja
5,7 eurost Cappucinot Phi Phi `l ja muidugi kõike muud, mis sinna vahele jääb ning
kui vähemalt 2 eurot raatsida kohvi eest maksta, siis pettuma ei pea. Iced coffee`t pikalt ei proovinud, kuna
smoothie`d alati meelitasid mind enda poole. Viimaks tuli matcha-espresso
Starbuck`is hoopis. Niiet külmast kohvist mul palju kogemusi jagada pole.
Reisi
pikkus 29 päeva (30 on viisavaba), lend läbi Moskva ja sõbranna soovitatud peretuba
osutus väga heaks abimeheks. Lapsed said vaikuses mängida ja magamistoas
lõunaune teha. Kuna olime lennujaamas 7h, siis oli see väga mõnus puhkepeatus
meile kõigile. Meie oma asus viisavaba tsooni D- terminalis ja oli hõlpsasti
leitav.
Nii põnev
Lennuki nänn (Aeroflot)
Moskva lennujaama peretuba....
....koos tudutoaga
Koh Lanta
Kui
Phuketil on venelased, siis Koh Lantal on rootslased ja eestlased. Ilma naljata
J Tore
on olnud reisimuljeid jagada ka üleaedsete soomlastega. Väga palju on meie
hotellis tõesti just rootslasi, kondasime ka rootsi lastele mõeldud kohaliku
kooli territooriumil ja nägime nende keka tundi rannas. See saar on meie kõige
pikem peatuspaik (18 päeva) oma rahuliku tempo tõttu, siin on niiiii vaikne
(kuigi Phuketilt tulnuna on igal pool vaikne vist). Olmest nii palju, et tänu
vaiksele keskkonnale on magada mõnus, söögid hotellis on nii tai kui euroopa
maitsele ning puhas on ka. Pesupesemise teenus on mugav, kotitäis triigitud ja
volditud riideid saab tagasi 5 euro vastu ja kuna meil siin vaba aega on laialt
käes, oleme edaspidi kasutanud tänaval pakutavat nö isepesemise varianti, mille
saab aetud 1 euroga. Mis me siin siis teeme? Ujume, sööme, ujume, magame ja
kordame. Mõned tuk-tuki ja roller väljasõidud ikka ka. Näiteks elevante käisime
uudistamas. See on ilmselt kõigi loomakaitsjate-õiguslaste meelest julm
elevantide ahistamine, aga olgu kohe öeldud, et mina kellegi otsa ei roninud ja
ei ratsutanud ja ma jumala eest ei võta sõna nende pihta, kes seda teevad. Igatahes,
külastasime kohta nimega Waterfall and Cave Elephant Trekking. Vanematele
meeldis väga, lapsed kartsid. Emotsiooni said kõik. On olemas ka vabapidamisel (ja palju
kallim) elevantide külastuskoht Elephant Sanctuary, eks igaüks otsustab, kui
palju elevantlikum (inimlikum?) see variant on.
Praamisõidu üks eredamaid mälestusi on
see, kui 5-aastane küsis tualetti ja pärast alla vaiksesse salongi naastes
karjus valjusti "SOS!". Miiiks?
Hotell on rannas
Esimene õhtu Koh Lantal
Privaatsuse üle kurta ei saa
5-aastane õppis pärast kahte nädalat ujumise ära
Koh Lanta vanalinn, kohvik/resto
Saare tuur rolluga
Ahve söötma
Veel neli saart
Neid
sai näha romantilisel ühepäevasel kaatriga väljasõidul. Esialgne plaan oli
minna klassikalise long-boati`iga, aga naabirmehest šveitslane teadis oma
kogemusest rääkida, et see kõigutab merel palju rohkem ja aega võtab ka topelt
kaua. Niiet loobusime romantikast ja kihutasime hoopis teistsuguse iludusega.
Esimesed
kaks saart olid ilma randumiseta, lihtsalt snorgeldasime kalda ääres. Nendeks
olid Koh Ngai ja Koh Chuek. Viimases oli kauneid
kalakesi rohkem näha, kuigi ausalt öeldes olin oodanud veidi selgemat vett ja
paremat nähtavust. Kuna turistikampu oli seal palju, siis võib-olla olid nad
kõik vee sogaseks keerutanud, enne kui meie jõudsime.
Koh Kradan oli kolmas saar ja seal serveeriti
kosutav lõuna. Ja meie paradiisi pildid on just sealt saarelt pärit.
Koh Mook oli saar, kus päästevestid seljas,
saime koopsasse ujuda. Emerald Cave.
Phi Phi
Mina ei
teadnud varem, et neid on kaks: Koh Phi Phi Don ja Koh Phi Phi Leh. Viimasel
asub legendaarne Maya Beach filmist The Beach. See rand on hetkel suletud ja seda saab näha ainult merelt, kuhu turistidele väljasõite pakutakse. Suletud sai ta kunagi suure reostuse pärast, kuna sai pärast filmi nii populaarseks, nüüd, kus see on pikalt suletud olnud, on märgatud, et haid ja muu elu on randa tagasi pöördunud, nii äge! Meie praam peatus esimesel nö põhisaarel. Phuketilt praamiga Lantale sõites tunnike ainult, sest seal istusime ümber ja tagasi Phuketile sõites sättisime nii, et saaks 5 h Phi Phi-l veel ringi vaadata.
Phuket
Alustasime
ja lõpetame Tai-kuu Phuketil. Jõudes olime kolm päeva apartmendis ja enne
tagasilendu ka veel 7 päeva. Peatusime Kathu piirkonnas. Põhiliselt olime
lastega basseinis, sest liiklus on siin nii palju hullem, et käruga kuskil
ringi ei konda. Avastasime kohalikke kaubanduskeskusi (sest seal on ju konditsioneer, jee!), külastasime Big Buddha kompleksi ning ühel õhtul tegime väljasõidu ilma lasteta kurikuulsasse Patongi.
Sõbrapäeva veetsimegi lastega
kaubanduskeskuses. Jap, sest seal oli (lisaks elupäästvale konditsioneerile)
ülisuur lasteala, kus kogu päeva kohta minu lapsi igavlema saada polnud
võimalik. Niimoodi asjatasid seal! Ja mis emmele eriti meeldis, et samal ajal,
kui lapsed hullavad, saab endale lasta maniküüri ja pediküüri teha. Eestis ka keegi
kuskil sellist asja teeb? Ma tuleks!
Kaubanduskeskusega meenub veel see, et
lapsed said õhupallid mängualast kingituseks ja vahepeal, kui söömas käisime,
siis suurem laps suutis nendega kaks kõva pauku teha. Paar päeva enne oli olnud
Bankokis üks keskuse tulistamine, niiet võite arvata, mis pilgud meie suunas
lendasid. Lastega reisimine, indeed, on üks suur seiklus omaette!
Ahjaa, vahepeal tuli siin Hiina uus aasta ka
Söök
Põhiteema. Kus me täna sööme?
Tõepoolest, paljuräägitud “kõik hinnas” ei ole tõesti mõistlik siin võtta. Sest
häid söögikohti on lihtsalt nii palju. Meie hotel Koh Lantal asus rannas ja 18
päeva jooksul meie kõiki kohti läbi käia ei jõudnud. Kujunes nii, et
hommikusöök oli hotellis, lõunaks sõime turult toodud värsket kraami (kuna
lõuna ajal on väga väga kuum) ja õhtusöögi ajaks (päike loojub 18.30) sammusime
randa. Kaunis vaade ja mõnus temperatuur. Ma veidi pelgasin, kas lapsed ikka kõike
söövad, aga see hirm oli asjatu (mul on muidugi söödikud ka) ja mingit
erimenüüd neile otsima ei pidanud. Sõid kõike, lihtsalt ilma tšillita (üldjuhul).
Ma ei tea, kas tšilli või siis aeg-ajalt
profülaktiga mõttes tarbitud coca-cola, aga kellelgi meist mingit kõhumuret ei
esinenud. Tulime tagasi tervena ja laetuna.
Kui ma millestki puudust tundsin, siis
heast šokolaadist. Eestis oli isegi mõte kaasa pakkida, sest teada värk, et
peale Eesti ja Belgia keegi šokolaadi teha ei oska, aga see rändamine 33-35
kraadi juures, šokolaadid kohvris, oleks mind ilmselt veidi pingesse ajanud. Niiet
šokolaadid jäid maha ja maius asendus minu uue Tai-lemmikuga – kookosenäksid:
Üldiselt ma arvan, et Tai oli meiega väga lahke ja väga raske on temast hetkel lahti lasta.
